Читать книгу Vere sund онлайн
46 страница из 142
„Muidugi,” sõnas Robin ja haigutas jälle. „Nii et kas sa tahad, et ma tulen sinna St. Mawesi…”
Strike’i „ei” oli kiire ja kindel.
„Nad – Anna ja tema kaaslane – on Falmouthis. Saame seal kokku. See on sulle lühem sõit.”
„Olgu,” ütles Robin. „Mis kell?”
„Kas sa saaksid pool kaksteist?”
„Lihtsasti,” vastas Robin.
„Ma saadan sulle sõnumiga kokkusaamiskoha. Nüüd mine ja maga natuke.”
Kui Robin keeras võtit süütelukus, mõistis ta, et tema tuju oli märgatavalt tõusnud. Justkui seiraks teda mingi norimishimuline komisjon, kelle hulgas olid Ilsa, Matthew ja Charlotte Campbell, surus ta naeratuse teadlikult alla ja tagurdas parkimiskohalt välja.
4
Nad kahest isast, ühest emast olid sigitet,
kuid vastupidised nad iseloomult…
Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”
Järgmisel hommikul ärkas Strike natuke enne viit. Läbi hõredate kardinate voogas juba valgus. Iga öö hobusejõhvidest diivanil nuhtles ise kehaosa ja täna oli Strike’il tunne, nagu oleks teda löödud rusikaga neerudesse. Ta võttis oma telefoni, nägi, mis kell on, jõudis järeldusele, et uuesti magama jäämiseks on kere liiga hell, ja ajas end istuli.