Читать книгу Vere sund онлайн

45 страница из 142

„Kui sa tahad…”

„Sul pole hea sõita pikk tee siia ja siis tagasi Londonisse. Sa ise ütlesid mulle, et oled täiesti läbi.”

Kuid Robin sai aru, et see mõte meeldib Strike’ile. Ta oli sõitnud Cornwalli rongi, takso ja praamiga, sest pärast jalast ilma jäämist polnud pikad autosõidud tema jaoks lihtsad ega ka eriti meeldivad.

„Ma tahaksin selle Annaga kohtuda. Siis võin ma su tagasi tuua.”

„Noh, kui sa oled kindel, siis see oleks väga tore,” ütles Strike, nüüd juba rõõmsalt. „Kui me tema juhtumi vastu võtame, peaksime selle kallal niikuinii koos töötama. Seal on tohutu hulk infot, mis tuleb läbi sõeluda – ikkagi nii vana juhtum –, ja paistab, et Tupsukesega tõmbasid sa täna otsad kokku.”

„Nii ta on,” ohkas Robin. „Kõik on tehtud, nüüd on veel ainult pool tosinat elu ära rikkuda.”

„Sina ei rikkunud kellegi elu ära,” tähendas Strike julgustavalt. „See mees tegi seda ise. Mis on parem – kas see, et kõik kolm naist saavad teada praegu, või siis, kui ta ära sureb, koos kogu selle jubeda jamaga, mis sellest tuleb?”