Читать книгу Vere sund онлайн

40 страница из 142

Neil on kaks poissi,” jätkas Robin, sest Strike’i jahmunud vaikimine kestis raugematult, „kooliõpilased, mõlemad hilisteismelised ja mõlemad nagu Tupsukese suust kukkunud. Üks neist sattus eile mootorrattaga õnnetusse – ma kuulsin seda kõike naabritelt – ja tema käsi on lahases, tal on kõvasti sinikaid ja haavu. Ilmselt kuulis Tupsuke õnnetusest ja sellepärast liduski siia, mitte ei läinud Šotimaale.

Siin kasutab Tupsuke nime Edward Campion, mitte John – tuleb välja, et John on tema teine eesnimi, ma otsisin internetist. Tema ja tema esimene naine ja pojad elavad väga kenas villas – merevaade, tohutu aed.”

„Oh sa kurat,” pomises Strike. „Nii et meie lapseootel sõbranna Glasgow’s…”

„… on kõige väiksem proua Windsori Campioni muredest,” lõpetas Robin. „Tupsuke elab kolmikelu. Kaks naist ja armuke.”

„Ja ise näeb välja nagu kiilanev paavian. See annab meile kõigile lootust. Kas sa ütlesid, et ta sööb just praegu õhtust?”

„Pitsat koos naise ja lastega. Ma parkisin auto restorani ette. Mul ei õnnestunud temast enne koos poegadega pilte saada, aga ma tahan pildid teha, sest nende välimus reedab kõik. Mini-Tupsukesed, täpselt nagu tema kaks last Windsoris. Mis sa arvad, kus ta väidab end olevat olnud?”