Читать книгу Vere sund онлайн

49 страница из 142

Üks kõige elavamaid mälestusi Strike’i lapsepõlvest oli ühtlasi üks haruldastest juhtudest, mil ta mäletas ennast nutmas, sest Leda oli ette teatamata tagasi tulnud, poolteist kuud pärast seda, kui Strike St. Mawesi algkooli läks. Hämmastunud ja vihasena, et sellised otsustavad sammud nagu Strike’i koolipanek olid tehtud tema äraolekul, ajas ema Strike’i ja tema õe otsekohe praami peale, lubades, et Londonis ootavad neid kõikvõimalikud maiuspalad. Strike pistis töinama ja üritas emale seletada, et tema ja Dave Polworth pidid nädalavahetusel salakaubavedajate koopaid uurima minema – koopaid, mis võisid väga vabalt eksisteerida ainult Dave’i kujutlustes, kuid polnud Strike’i jaoks seetõttu sugugi vähem tõelised.

„Küll sa näed neid koopaid ka,” lubas Leda ja meelitas teda tõotustega maiustustest, kui nad juba Londoni rongi peal on. „Sa näed seda, mis ta nimi nüüd oligi, juba varsti, ma luban.”

„Dave’i,” nuuksus Strike, „tema nimi on D-Dave!”

Ära mõtle sellele, ütles Strike endale ja süütas esimese sigareti otsast teise.