Читать книгу Vere sund онлайн

48 страница из 142

Ta pani telefoni tagasi laadimisjuhtme otsa, kinnitas jalaproteesi, võttis sigaretid ja välgumihkli, navigeeris mööda kipakast laudade komplektist, millel oli vaas kuivanud lilledega, ja läks – vaadates hoolikalt, et ühtegi ilutaldrikut seinalt maha ei tõmbaks – uksest välja ja kolme järsu astmega trepist alla kööki. Linoleum, mis oli olnud seal juba tema lapsepõlves, oli tema allesoleva jala all jääkülm.

Kui ta oli teinud endale kruusitäie teed, läks ta tagauksest välja, kehakatteks endiselt ainult bokserid ja T-särk, et nautida majaseina vastu toetudes varahommikust jahedust, hingata suitsumahvide vahel sisse soolast rasket õhku ja mõelda jäljetult kadunud emade peale. Viimasel kümnel päeval olid tema mõtted sageli läinud Leda juurde, naise juurde, kes oli Joanist nii erinev kui kuu päikesest.

„Kas sina oled suitsetamist juba proovinud, Cormy?” küsis ema kunagi äraolevalt, enda loodud sinise suitsuhägu seest. „Tervislik see pole, aga jumal küll, kuidas ma seda armastan!”

Vahel küsiti, miks sotsiaalhoolekanne kunagi Leda Strike’i perega tegelema ei hakanud. Vastuseks oli, et Leda polnud kunagi niikauaks paigale jäänud, et endast lihtsat sihtmärki kujutada. Tihtipeale said tema lapsed käia koolis ainult mõne nädala, siis haaras ema jälle mingi uus tuhin ja nad võtsidki uuesti tee jalge alla – uude linna, uude korterisse, mõne sõbra põrandale või mõnikord ka enda üüritud korterisse. Ainsad inimesed, kes teadsid, mis toimub, ja kes oleksid saanud sotsiaalametiga ühendust võtta, olid Ted ja Joan, ainus kindel punkt laste elus, aga kas sellepärast, et Ted kartis rikkuda suhted oma isepäise õega, või sellepärast, et Joan muretses, et lapsed ei andesta seda talle, ei teinud nad seda kunagi.