Читать книгу Vere sund онлайн

41 страница из 142

„Naftapuurtornil?” pakkus Strike. „Välismaal? Lähis-Idas? Võib-olla sellepärast ta hoiabki oma naha nii usinalt pruunina.”

Robin ohkas.

„Meie klient on vapustatud, kui sellest kuuleb.”

„Šotimaa armuke samuti,” pistis Strike. „Laps peaks iga hetk sündima.”

„Tupsukese maitse on hämmastavalt muutumatu,” märkis Robin. „Kui nad kõik rivisse panna – Torquay naine, Windsori naine ja Glasgow’ armuke, näeksid nad välja nagu üks ja sama naine kahekümneaastaste vahedega.”

„Kus sa kavatsed magada?”

„Hotellis või võõrastemajas,” vastas Robin ja haigutas uuesti, „kui mul õnnestub puhkuste kõrgajal mõni vaba tuba leida. Ma sõidaksin muidu juba öösel tagasi Londonisse, aga ma olen rampväsinud. Ma olen kella neljast üleval ja eile oli kümnetunnine tööpäev.”

„Ära sõitma hakka ja ära autos maga,” ütles Strike. „Võta tuba.”

„Kuidas Joanil on?” küsis Robin. „Me saame tööga hakkama, kui sa tahad natuke kauemaks Cornwalli jääda.”

„Kui me kõik siin oleme, ei püsi Joan hetkegi paigal. Ted on minuga ühel meelel, et tal on vaja natuke vaikust. Ma tulen paari nädala pärast uuesti.”