Читать книгу Vere sund онлайн

50 страница из 142

„Stick, sa külmetad ennast surnuks – väljas bokserite väel!”

Strike pöördus. Tema õde seisis uksel, villane hommikumantel ümber ja lambanahast tuhvlid jalas. Strike ja Lucy olid kehaliselt nii erinevad, et inimestel oli raske uskuda, et nad on sugulased, saati siis veel poolvend ja -õde. Lucy oli väike, heledapäine ja roosa jumega ning meenutas väga oma isa, muusikut, kes polnud päris nii kuulus kui Strike’i isa, kuid oli palju enam huvitatud oma järglastega kontakti hoidmisest.

„Hommik,” ütles Strike, kuid Lucy oli juba kadunud ning tuli tagasi tema pükste, dressipluusi, kingade ja sokkidega.

„Luce, praegu pole ju külm…”

„Sa saad kopsupõletiku. Pane selga ja jalga!”

Nagu Joan, nii usaldas ka Lucy täielikult oma hinnangut selle osas, mis on tema lähedastele parim. Pisut parema meelega, kuna ta teadis, et sõidab varsti tagasi Londonisse, võttis Strike püksid ja pani jalga, hoides kohmakalt tasakaalu ja riskides kruusarajale kukkumisega. Kui ta oli saanud lisada kinga ja soki ka oma pärisjalale, oli Lucy jõudnud teha endale kruusitäie teed ja uue kruusitäie ka Strike’ile.