Читать книгу Vere sund онлайн

51 страница из 142

„Mina ei saanud ka magada,” ütles Lucy, ulatas Strike’ile kruusi ja istus kivist pingile. See oli esimene kord kogu nädala jooksul, kui nad olid täiesti omaette. Lucy oli olnud nagu Joani külge liimitud, ta käis peale, et saaks teha kõik söögid ja koristamised, Joan aga, kelle jaoks oli mõeldamatu, et tema lihtsalt istuks, samal ajal kui maja on külalisi täis, oli kogu aeg juures ja närveldas. Neil harvadel hetkedel, kui Joani kohal polnud, oli seal tavaliselt üks või mitu Lucy poega, kes tahtsid Strike’iga rääkida – Jacki puhul – või siis tüütasid Lucyt ja tahtsid midagi saada.

„See on ikka õudne,” lausus Lucy, vaadates muruplatsi ja Tedi püüdlikult hoolitsetud lillepeenraid.

„Jah,” ohkas Strike. „Aga hoiame pöialt. Kui kemo…”

„Aga terveks see teda ei ravi. See lihtsalt pikendab.. pik…”

Lucy vangutas pead ja kuivatas silmi käkras tualettpaberitükiga, mille ta hommikumantli taskust välja tõmbas.

„Ma helistasin kaks korda nädalas, peaaegu kakskümmend aastat, Stick. See maja on meie poiste jaoks teine kodu. Ta on ainus ema, keda ma tean.”