Читать книгу Vere sund онлайн

54 страница из 142

„Joan sama hästi kui tõukas mu uksest välja,” vastas Strike pahaselt. „Ta armastab Dave’i. Pealegi tulen ma paari nädala pärast ju tagasi.”

„Kas tuled?” küsis Lucy ja nüüd pärlendasid tema ripsmetel pisarad. „Või on sul mõni juhtum pooleli ja sa lihtsalt unustad?”

Strike puhus suitsu aina heledamaks muutuvasse õhku, millel oli päikesetõusule eelnev tuhmsinine varjund. Kaugel paremal, Hillheadi nõlval seisvate majade katuseharjade taga, hakkas taeva ja vee hägune eraldusjoon silmapiiril selgemaks muutuma.

„Ei,” ütles Strike, „ma ei unusta.”

„Sellepärast, et sa saad kriisidega hästi hakkama,” märkis Lucy. „Seda ma ei eita, aga probleem paistab sul olevat pikaajaliste kohustuste täitmisega. Joanil on vaja tuge palju kuid, mitte ainult siis, kui…”

„Ma tean, Luce,” katkestas teda Strike, kes hakkas vastu tahtmist pahaseks saama. „Ma tean, mis on haigus ja paranemine, usu või ära…”

„Jah, muidugi,” heitis Lucy, „sa olid imeline, kui Jack haiglas oli, aga kui kõik on korras, siis sa lihtsalt ei viitsi pingutada.”