Читать книгу Vere sund онлайн

56 страница из 142

„Ja mis tunne Luke’il ja Adamil oli, mis sa arvad? Muidugi mõtlevad nad nüüd, et nad ei meeldi sulle sama palju kui Jack!”

„Ei meeldigi,” nähvas Strike, kelle kannatus oli viimaks katkenud. „Adam on väike vinguv närukael ja Luke on täielik mölakas.”

Ta kustutas oma sigareti seina vastu, nipsas koni heki sisse ja suundus tagasi sisse, jättes Lucy õhku ahmima nagu kala kuival.

Kui Strike jõudis tagasi pimedasse elutuppa, koperdas ta lauale täpselt otsa – kuivanud lilledega vaas varises raskelt mustriga vaibale ja enne kui Strike sai aru, mis toimub, oli ta haprad lillevarred ja paberjad õied oma valejala all tolmuks litsunud. Ta koristas alles tükke, nii hästi, kui sai, kui Lucy sammus emalikku nördimust õhkuvana temast vaikselt mööda, trepile viiva ukse poole. Strike asetas nüüd juba tühja vaasi tagasi lauale, ootas, kuni kuulis, et Lucy magamistoa uks sulgus, ja suundus siis pahameelest vahutades üles vannituppa.

Ta ei tahtnud duši alla minna, et Tedi ja Joani mitte üles ajada, niisiis ta pissis, tõmbas vee peale ja alles siis meenus talle, kui lärmakas on vana kempsupott. Pestes ennast leige veega nii hästi kui võimalik, samal ajal kui paak segumasinat meenutavate häältega uuesti täitus, mõtles Strike, et nüüd saaksid edasi magada ainult need, kes on mingite rohtudega uimastatud.