Читать книгу Vere sund онлайн

11 страница из 142

„Penny on juba leppinud, jah?” küsis Strike.

„Ta ütleb korra nädalas, et tahab lahutust,” vastas Polworth ükskõikselt. „Aga parem oli ta fakti ette panna, kui selle üle viis aastat arutada. Kõik laabus ju väga hästi. Lastele meeldib uues koolis hirmsasti, Penny firma laskis tal suure linna kontorisse üle tulla” – „suure linna” all mõtles Polworth Trurot, mitte Londonit. „Ta on rahul. Ta lihtsalt ei taha seda tunnistada.”

Sisimas kahtles Strike selle väite tõesuses. Polworthi puhul kippus riskiarmastuse ja romantilisusega käsikäes käima ebamugavate tõsiasjade ignoreerimine. Kuid Strike’il oli endalgi küllalt probleeme, ilma et ta oleks pidanud veel Polworthi omade pärast muretsema, niisiis tõstis ta oma täis klaasi ja ütles, lootes Polworthi mõtted poliitikast eemal hoida:

„Noh, palju õnne ja aastaid igatahes, sõber.”

„Terviseks,” vastas Polworth ja kergitas samuti klaasi. „Mis sa siis Arsenali väljavaadetest arvad? Kas nad pääsevad liigasse?”

Strike kehitas õlgu, sest kartis, et arutamine selle üle, kas tema Londoni jalgpalliklubi saab koha Meistrite Liigas, viib jutu tagasi selle juurde, et ta pole oma korni juurtele ustav.