Читать книгу Vere sund онлайн

10 страница из 142

Polworth võttis neljandast õllest pika sõõmu ja ütles, heites terava pilgu üle õla tumedapäise naise ja tema heledapäise sõbranna poole, kes seirasid endiselt Strike’i:

„Kuramuse turistid!”

„Aga mis sinu aiast saaks,” küsis Strike, „kui turiste poleks?”

„Ole ikka aus,” vastas Polworth otsekohe. „Meil käib karjade kaupa kohalikke ja paljud tulevad uuesti.”

Polworth oli hiljuti astunud tagasi juhtivalt kohalt ühes Bristoli tehnikafirmas ning asunud tööle ülemaednikuna suures avalikus aias rannikul siinsamas lähedal. Polworth oli paberitega tuuker, suurepärane surfar ja osales raudmehe võistlustel, ta oli olnud lapsepõlvest saati järelejätmatult füüsiline ja rahutu ning aeg ja kontoritöö ei olnud teda taltsutanud.

„Sa ei kahetse siis midagi?” uuris Strike.

„Igatahes mitte, kurat võtaks,” ütles Polworth tuliselt. „Ma pidin jälle käed mullaseks saama. Pidin tagasi välja saama. Järgmine aasta kukub nelikümmend. Nüüd või mitte kunagi.”

Polworth oli kandideerinud uuele töökohale, ilma et oleks oma naisele öelnud. Kui töökohta talle pakuti, tuli ta vanast kohast ära, läks koju ja teatas oma perekonnale asjast tagantjärele.