Читать книгу Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas онлайн

11 страница из 36

Kui me kohale jõudsime, iseloomustas kõike hästi korraldatud üritusele omane blaseerunud õhkkond, see oli üks matus pikast jadast. Mulle ei tundunud siis sugugi kummalisena, et midagi sedavõrd ootamatut ja äkilist on võimalik nii hõlpsalt ja kiiresti korraldada. Puudutasin ema varrukat, kuid ta eemaldus autost. Ehk ta lihtsalt ei tundnud mu käe puudutust.

Isa oli olnud kogu mu lapsepõlv. Tema surres mõtlesin, et see oli osaliselt minu süü – lakkasin olemast laps, niisiis oli tal aeg lahkuda. Ta kukkus rinnust kinni haarates lillepeenrasse. Kui ta süda aeglasemalt lööma hakkas ja viimase löögi tegemise järel peatus, võttis ta endaga kaasa mu viimase lapsena tehtud hingetõmbe. Istusin maas, isa pea süles, ja kummardusin ta kohale. Siis tundsingi teda viimast korda välja hingamas. Mäletan ta hingeõhu veinivirret, jõulukoogi martsipani pehmet vürtsikust meenutavat pärmihõngu. Järgmise hingetõmbe tegin üksi. Ja just selsamal hetkel tundsin ka uue maailma maiku: külm, terav, lõhnatu. See oli maitsetu maailm, milles oli vähem pooltoone, vähem võimalusi, võlu või sarmi – ilmetu ja huvitu maailm, päris maailm, millesse ema mind ärkama sunnib. Aga mina pole seda veel vajalikuks pidama hakanud.