Читать книгу Vahimehed онлайн

21 страница из 37

„Kuhu sa praegu lähed?”

„Savannah’sse. Olen mõne päeva seal, ja siis Floridasse.”

„Florida. Seabrook?”

„Jah, Seabrook. Otsustasin selle juhtumi vastu võtta.”

Frankie nägu ei reeda kunagi kuigi palju. Ta silmad pilguvad harva, ta hääl on kindel ja ühtlane, nagu mõõdaks ta iga sõna. Vanglas ellujäämine nõudis pokkerinägu. Pikad üksindusperioodid olid tavalised. „Oled sa kindel?” küsib ta. Ilmselt on tal Seabrooki suhtes kahtlusi.

„See mees pole süüdi, Frankie. Ja tal pole advokaati.”

Taldrikud saabuvad ja me tegeleme või, siirupi ja kuuma kastmega. Seabrooki juhtumi materjalid on olnud meie kontoris ligi kolm aastat, meie aga oleme arutanud, kas sekkuda või mitte. See pole meie töös ebatavaline. Pole ime, et Vahimeestele saabub kirju viiekümne osariigi vangidelt, kes kõik väidavad, et on süütud. Valdav enamus ei ole, nii et me uurime ja uurime tausta, valime ja valime, võttes hoolikalt ette ainult kõige veenvamaid süütuse kinnitusi. Ja teeme ikkagi vigu.

„See võib seal päris ohtlik olukord olla,” ütleb Frankie.