Читать книгу Vahimehed онлайн

18 страница из 37

Tal on väike korter Atlantas ja numbriga postkast Chattanooga postkontoris, ent suurema osa ajast veedab ta teedel avatust nautides. Tema raha on peidetud erinevatesse lõunaosariikide pankadesse, nii et seda ei leia keegi. Ta väldib lähemaid suhteid, sest kõik varasemad on jätnud vaid arme. Liiatigi kardab ta alati, et keegi püüab ta taskute kallale pääseda.

Frankie usaldab mind ja mitte kedagi teist. Kui tema kohtuasi sai lõpuks lahenduse, pakkus ta mulle lahket tasu. Ma keeldusin. Vanglas ellujäämisega oli ta välja teeninud iga viimase kui sendi sellest rahast. Kui ma liitusin Vahimeestega, andsin ma vaesusvande. Kui mu kliendid püsivad elus, saades iga päev kahe dollari eest süüa, siis on minu kohus samuti iga asja pealt kokku hoida.

Montgomeryst idas, Tuskegee lähedal pööran veokite parkimisplatsile.

Kell pole veel kuus, väljas on pime ja lai kruusakattega plats on täis suuri nurruvaid rekasid, mille juhid kas tukuvad või söövad hommikust. Kohvikus on rahvarohke ning kui ma sisse astun, lööb mulle vastu peekoni ja vorsti tihke aroom. Keegi viipab ruumi kaugemast otsast. Frankie on meile kohad kinni pannud.