Читать книгу Vahimehed онлайн
20 страница из 37
„Ja võtamegi.”
Ettekandja tuleb meie juurde, ma tellin munaroa ja kohvi. Frankie tahab pannkooke ja vorsti.
Ta teab mu käsilolevatest asjadest niisama palju kui ma ise. Ta loeb läbi kõik dokumendid, märgukirjad, ettekanded ja kohtuistungite stenogrammid. Frankiele pakub lõbu seada end sisse kohas nagu Verona Alabamas, kus keegi pole teda kunagi näinud, ja hakata teavet välja kaevama. Ta ei karda midagi, aga ka ei riski liialt, sest ei taha, et ta kinni võetaks. Selleks on ta uus elu liiga hea ja vabadus eriti väärtuslik, kuna ta kannatas nii pikalt selle puudumise käes.
„Meil on vaja Carteri DNA-d,” ütlen. „Mingil moel.”
„Ma tean, ma tean. Ma töötan selle kallal. Sul oleks vaja natuke puhata, boss.”
„Seda oleks mul alati vaja, kas pole? Ja nagu me hästi teame, siis kuna ma olen advokaat, ei tohi ma tema DNA-d hankida illegaalsel viisil.”
„Aga mina tohin, eks?” Ta muigab ja rüüpab kohvi. Ettekandja asetab ka minu ette kruusi ja valab selle täis.
„Võimalik. Arutame seda hiljem. Mõne nädala on ta nüüd mu telefonikõne pärast hirmul. Paras talle. Mingil hetkel teeb ta vea ja siis me oleme kohal.”