Читать книгу Vahimehed онлайн

19 страница из 37

Kuna me oleme Alabama maakohas, siis me tervitame teineteist sündsa käepigistusega, mitte mehise embusega, nagu mõnes teises kohas. Kaks meest, üks neist must ja teine valge, teineteist rahvarohkes veokite peatuskohas kallistamas, põhjustaks kahtlustavaid pilke – mitte et me sellest tegelikult hooliksime. Frankiel on rohkem raha kui kõigil neil meestel kokku ning ta on ka pärast vangla-aastaid kõhn ja kiire.

Ta ei alusta kaklusi. Tema hoiak ja enesekindlus lihtsalt hoiavad kaklused ära.

„Õnnitlused,” ütleb ta. „See läks päris napilt.”

„Duke oli just alustanud oma viimse õhtusöögiga, kui kõne tuli. Pidi kiiruga sööma.”

„Aga sina paistsid enesekindlana.”

„Ma teesklesin, see on vana karmi advokaadi roll. Sisikond kippus samal ajal keema minema.”

„Kui see juba jutuks tuli – ma olen kindel, et sa oled näljane.”

„Olen küll. Pärast vanglast lahkumist ma helistasin Carterile. Ei suutnud end tagasi hoida.”

Ta kortsutab kergelt kulmu ja ütleb: „Hea küll. Ma usun, et selleks oli põhjus.”

„Mitte just hea põhjus. Ma olin nii vihane. Mees istus ja luges minuteid, oodates, millal Duke nõela saab. Kujutad sa ette, mismoodi see on: oled tegelik mõrvar ja elad kõrvalt vaikselt kaasa, kui keegi teine hukatakse? Me peame ta vahele võtma, Frankie.”