Читать книгу Vere sund онлайн

14 страница из 142

„Ja mis siis saab, kui Robin tahab lapsi?” küsis Polworth.

„Vaevalt küll, et tahaks,” arvas Strike. „Talle meeldib tema töö.”

„Nad kõik ütlevad nii,” heitis Polworth. „Kui vana ta nüüd ongi?”

„Meist kümme aastat noorem.”

„Ta tahab lapsi,” lausus Polworth veendunult. „Kõik tahavad. Ja naistel tuleb see varem. Neil käib võidujooks ajaga.”

„Noh, minult ta lapsi ei saa. Mina ei taha lapsi. Pealegi, mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et abielu ei sobi mulle.”

„Ma ise arvasin sama, sõber,” ütles Polworth. „Aga siis ma mõistsin, et olen kõigest valesti aru saanud. Ma rääkisin ikka sulle, kuidas see juhtus, eks? Mispärast ma lõpuks Penny naiseks palusin?”

„Vist ei rääkinud,” sõnas Strike.

„Nii et ma ei rääkinudki sulle kogu sellest Tolstoi-värgist?” küsis Polworth, imestades sellise tegematajätmise pärast.

Strike, kes oli tahtnud sõõmu õlut võtta, langetas hämmastunult klaasi. Juba eelkoolist peale oli Polworth, kellel oli nugaterav mõistus, kuid kes jälestas kõikvõimalikke tarkusi, mida ta ei saanud otsekohe praktiliselt ellu rakendada, hoidnud eemale kõigist trükitud materjalidest peale kasutusjuhendite. Polworth tõlgendas Strike’i ilmet valesti ja seletas: