Читать книгу Vere sund онлайн

57 страница из 142

Ja tõesti, kui ta vannitoa ukse avas, sattus ta Joaniga vastamisi. Tädi pealagi ulatus Strike’ile vaevu rinnuni. Strike vaatas alla ja nägi tädi halle hõrenevaid juukseid, vaatas kunagi meelespeasinistesse silmadesse, mis olid nüüd vanusest pleekinud. Joani punane ruuduline haakidega hommikumantel oli sama tseremoniaalselt väärikas kui kabukiteatri rüü.

„Hommikut,” ütles Strike, püüdes anda oma häälele rõõmsa tooni, kuid saavutades üksnes võltsi lahkuse. „Ega ma sind üles ei ajanud?”

„Ei-ei, ma olen juba tükk aega üleval. Kuidas Dave’il läheb?” küsis tädi.

„Väga hästi,” vastas Strike siiralt. „Talle meeldib tema uus töö hirmsasti.”

„Ja Penny ja tüdrukud?”

„Jah, neil kõigil on väga hea meel tagasi Cornwallis olla.”

„Ah, väga hea,” sõnas Joan. „Dave’i ema arvas, et Penny ei taha võibolla Bristolist ära tulla.”

„Ei, kõik klappis väga hästi.”

Joani selja taga avanes magamistoa uks. Uksel seisis pidžaama väel Luke ja hõõrus teatraalselt silmi.

„Te ajasite mu üles,” ütles ta Strike’ile ja Joanile.