Читать книгу Vere sund онлайн

59 страница из 142

„Kas me täna randa minna tohime, emps?”

„Kas me tohime ujuma minna?”

„Kas ma tohin onu Tediga paadiga sõitma minna?”

„Istu,” ütles Strike Joanile. „Ma toon sulle tassi teed.”

Kuid Lucy oli seda juba teinud. Ta ulatas Joanile teekruusi, heitis Strike’ile mürgise pilgu ja pöördus siis tagasi kööki, vastates käigu pealt poegade küsimustele.

„Mis toimub?” küsis Ted, kes tuli jalgu lohistades tuppa, pidžaama seljas, ega teadnud, mida sellest koiduaegsest sagimisest arvata.

Kunagi oli ta olnud peaaegu sama pikk kui Strike, kes oli väga tema moodi. Nüüd olid onu tihedad krussis juuksed lumivalged, tema tumepruun nägu juba pigem vaoline kui kortsuline, kuid ta oli endiselt tugev, kuigi pisut küürus. Tundus aga, et Joani diagnoos on andnud talle kehalise hoobi. Ta paistis sõna otseses mõttes läbi raputatud, natuke segaduses ja tasakaalutu.

„Ma korjan lihtsalt oma asju kokku, Ted,” vastas Strike, keda korraga valdas vastupandamatu soov lahkuda. „Ma lähen esimese praami peale, et varasele rongile jõuda.”