Читать книгу Vere sund онлайн

58 страница из 142

„Oh, anna andeks, kullake,” lausus Joan.

„Kas kakaokrõbinaid saab?”

„Muidugi saab,” vastas Joan hellalt.

Luke kargas pikkade hüpetega trepist alla, trampides astmetel, et võimalikult palju lärmi teha. Ta oli olnud ära vaevalt minuti, kui kargas juba tagasi nende juurde, tedretähnilisele näole söövitatud õel lõbusus.

„Vanaema, onu Cormoran lõhkus su lilled ära!”

Väike rajakas.

„Jah, anna andeks. Need kuivanud lilled,” ütles Strike. „Ma lõin need ümber. Vaas on terve…”

„Ah, see pole üldse tähtis,” heitis Joan ja hakkas kohe trepi poole minema. „Ma toon vaibapuhastaja.”

„Ei,” ütles Strike kohe, „ma juba…”

„Vaip on puru täis,” katkestas teda Luke. „Ma astusin peale.”

Ma astun hetke pärast sulle endale peale, persevest.

Strike ja Luke läksid Joani järel elutuppa, kus Strike nõudis, et saaks võtta Joanilt vaibapuhastaja, arhailise aparaadiloksu, mis oli Joanil olnud juba seitsmekümnendatest saadik. Kui ta sellega edasi-tagasi nühkis, seisis Luke köögiuksel ja vaatas pealt, muheles ja kühveldas endale kakaokrõbinaid suhu. Kui Strike oli vaiba nii puhtaks teinud, et Joan rahule jäi, olid varahommikuse lõbusa seltskonnaga liitunud ka Jack ja Adam ning jäise ilmega Lucy, kes nüüd oli täiesti riides.