Читать книгу Vere sund онлайн

60 страница из 142

„Aa,” tegi Ted. „Tagasi Londonisse, mis?”

„Täpselt nii,” ütles Strike ja viskas oma laadija ja deodorandi spordikotti, kuhu oli juba korralikult laotud tema ülejäänud vara. „Aga ma tulen paari nädala pärast tagasi. Te hoiate mind kursis, eks?”

„Sa ei tohi ilma hommikust söömata ära minna!” hüüatas Joan murelikult. „Ma teen sulle võileiva…”

„Ma ei taha nii vara süüa,” valetas Strike. „Ma jõin tassi teed ja võtan midagi rongis. Ütle talle,” ütles ta Tedile, sest Joan ei kuulanud, vaid sibas kööki.

„Joanie!” hüüdis Ted. „Ta ei taha midagi!”

Strike haaras tooli seljatoelt jaki ja tassis oma koti esikusse.

„Sa peaksid tagasi voodisse minema,” ütles ta Joanile, kes kiirustas talle head aega ütlema. „Ma ei tahtnud sind ju üles ajada. Puhka siis, eks? Las mõne nädala juhib kogu elu keegi teine.”

„Sa võiksid suitsetamise maha jätta,” lausus Joan kurvalt.

Strike’il õnnestus naljatlevalt silmi pööritada, siis ta kallistas tädi. Joan klammerdus tema külge, nagu oli teinud alati, kui Leda ootas kärsitult, et Strike ära viia, ja Strike kallistas vastu, tundes jälle lahknevate kiindumuste valu, tundes, et on ühtaegu lahinguväli ja auhind ning peab leidma nimed millelegi, mida ei saa lahterdada ega mõista.