Читать книгу Vere sund онлайн

61 страница из 142

„Hüva siis, Ted,” ütles ta ja embas ka onu. „Ma helistan, kui koju jõuan, ja lepime järgmiseks külaskäiguks aja kokku.”

„Ma oleksin võinud su autoga ära viia,” ütles Ted hädiselt. „Sa tõesti ei taha, et ma su autoga ära viin?”

„Mulle meeldib praamiga sõita,” valetas Strike. Tegelikult oli tal paadi juurde viivast ebaühtlasest trepist peaaegu võimatu ilma praamimehe abita alla navigeerida, aga kuna ta tahtis Joanile ja Tedile rõõmu valmistada, ütles ta: „Tuletab mulle meelde, kuidas te meid Falmouthi poodidesse viisite, kui me väikesed olime.”

Lucy vaatas teda pealtnäha muretult elutoast, läbi ukseava. Luke ja Adam ei tahtnud oma kakaokrõbinatest lahkuda, kuid Jack trügis hingeldades tillukesse esikusse, et öelda:

„Aitäh märkide eest, onu Corm.”

„Võta heaks,” vastas Strike ja sasis poisi juukseid. „Tšau, Luce!” hõikas ta. „Varsti näeme, Jack,” lisas ta.

Ta vastas napilt, ning ta mehiselt

seal oma võimast põlgust varjas,

mis polnud päris salajas, sest miskit

sest paistis välja kortsuskulmuliselt näolt…