Читать книгу Vere sund онлайн

62 страница из 142

Edmund Spenser, „Haldjakuninganna”

Võõrastemaja tuppa, kus Robin öö veetis, mahtusid vaevu kitsas voodi, kummut ja nurka paigutatud logisev kraanikauss. Seinad olid kaetud lillelise kahvatulilla tapeediga, mida peeti Robini meelest kindlasti maitsetuks juba seitsmekümnendatel, linad tundusid niisked ja akent kattis mitte just täiuslikult ribakardin, mille ribad olid sassis.

Üksiku elektripirni kalgis lõikavas valguses, mida ei mahendanud ka punutud lambivari, paistis Robini peegelpilt kurnatud ja sagrine, tema silmade all olid lillad varjud. Tema seljakotis olid ainult asjad, mis tal jälgimisotsadel alati kaasas olid – müts, juhuks kui tal on vaja varjata oma silmatorkavaid punakasblonde juukseid, päikeseprillid, vahetussärk, krediitkaart ja dokumendid paarile eri nimele. Puhas T-särk, mille ta oli äsja seljakotist välja võtnud, oli väga kortsus ja Robini juuksed vajasid hädasti pesu; kraanikausi juures ei olnud seepi ja Robin polnud pannud kotti hambaharja ega hambapastat, sest ta ei teadnud, et peab öö kodust eemal veetma.