Читать книгу Vere sund онлайн

63 страница из 142

Kell kaheksa oli ta juba jälle teel. Newton Abbotis põikas ta läbi apteegist ja supermarketist, kust ostis lisaks elementaarsetele tualetitarvetele ja kuivšampoonile väikese odava pudeli „4711” lõhnaõli. Supermarketi tualetis pesi ta hambaid ja tegi end nii esinduslikuks kui võimalik. Kui ta juukseid harjas, sai ta Strike’ilt sõnumi:

Ma olen Palacio Lounge’i kohvikus Falmouthi kesklinnas, The Mooril. Siin oskavad kõik juhatada, kus The Moor on.

Mida kaugemale lääne poole Robin sõitis, seda lopsakamaks ja rohelisemaks maastik muutus. Robin oli Yorkshire’is sündinud ja tema meelest oli erakordne näha Inglismaa pinnal, Torquays uhkelt kasvamas palmipuid. Siinsed käänulised, haljad teed, taimestiku üleküllus, peaaegu subtroopiline rohelus oli lagedatel künklikel nõmmedel ja nõlvadel kasvanud inimesele üllatuseks. Siis vilkus vasakul pool juba elavhõbedakarva meri, kiiskav nagu tohutu klaasplaat, ja soola terav lõhn segunes Robini kiiruga ostetud lõhnaõli tsitrusehõnguga. Väsimusest hoolimata avastas Robin, et imeilus hommik ja teadmine, et reisi lõpus ootab Strike, tõstavad tuju.