Читать книгу Vere sund онлайн

64 страница из 142

Ta jõudis Falmouthi kell üksteist ja sõitis parkimiskohta otsides ringi mööda tänavaid, mis olid tuubil täis turiste, plastmassist mänguasjadega kaunistatud poeuksi ja pubisid, mille fassaadid olid kaetud lippudega ja kirevate lillekastidega akende all. Kui Robin oli lõpuks saanud parkida The Moorile endale – suurele turuplatsile linna südames –, nägi ta, et kassikullaste suviste turistilõksude taga võib Falmouth uhkeldada kauniste vanade üheksateistkümnendast sajandist pärit hoonetega, millest ühes asuski Palacio Lounge’i kohvik ja restoran.

Välimuselt vana kohtumaja meenutava klassikaliste proportsioonidega ehitise kõrged laed olid kaunistatud piinlikult veidras stiilis, muuhulgas oli kasutatud silmalõikavalt ereoranži lillelist tapeeti, sadu kitšilikke maale pastelsetes raamides ja rahukohtunikuks riietatud rebasetopist. Klientuur, kelle hulgas andsid tooni üliõpilased ja pered, istus puittoolidel, mis olid igaüks isesugused, ja nende jutusumin kaikus läbi tohutu saali. Mõne sekundi järel märkas Robin ruumi tagumises servas ka Strike’i, kes oli suur ja pahura olekuga ning ei paistnud sugugi rõõmus kahe pere kõrval, kelle rohked väikesed lapsed, kellest enamik kandsid batikamustriga rõivaid, tormasid laudade vahel ringi.