Читать книгу Vere sund онлайн

65 страница из 142

Kui Robin laudade vahel laveerides Strike’i poole suundus, tundus talle, et ta nägi mehe peast läbi lipsamas mõtet tõusta püsti ja teda tervitada, aga kui ta õigesti aru sai, otsustas Strike seda siiski mitte teha. Robin teadis, missugune Strike välja näeb, kui jalg talle haiget teeb – siis olid kortsud tema suu ümber tugevamad, justkui oleks ta hambaid kaua kokku surunud. Kui Robin paistis kolm tundi tagasi võõrastemaja tolmuses peeglis väsinud, siis Strike tundus olevat täielikult tühjaks pigistatud, tema ajamata habemega lõug paistis räpane, silmade all olid tumesinised varjud.

„Hommik,” tervitas mees, pingutades, et teda üle hipilaste lõbusa kriiskamise kuulda oleks. „Said ilusti ära parkida?”

„Siiasamasse nurga taha,” vastas Robin ja võttis istet.

„Ma valisin selle koha, sest arvasin, et seda on lihtne leida,” ütles Strike.

Üks väike poiss põrkas vastu nende lauda, nii et Strike’i kohv loksus tema taldrikule, mis oli sarvesaiahelbeid täis, ja jooksis jälle minema. „Mida sa võtad?”