Читать книгу Vere sund онлайн

68 страница из 142

„Kus klient on?” küsis Robin, kui oli tabletid kohviga alla loputanud.

„Umbes viieminutise sõidu kaugusel. Mingis kohas, mida kutsutakse Wodehouse Terrace’iks.”

Sel hetkel kõige väiksem ringitormav laps komistas ja lajatas näoga vastu puitpõrandat. Tüdrukukese karjed ja valuhalin tagusid Robini trumminahku.

„Oh, Daffy!” ütles üks batika-emadest kiledalt. „Mida sa nüüd tegid?”

Lapse suu oli verine. Ema kükitas laua kõrvale, hurjutades ja lohutades last valjusti, samal ajal kui tüdruku õed-vennad ja sõbrad vaatasid aplalt pealt. Hommikustel praamileminejatel oli olnud samasugune ilme, kui Strike praamitekile siruli lendas.

„Tal on kunstjalg!” hüüdis paadimees, osalt, nagu Strike kahtlustas, selleks, et keegi ei arvaks, nagu oleks kukkumise taga tema hooletus. See teadaanne ei vähendanud sugugi Strike’i hirmsat piinlikkust ega kaasreisijate huvi.

„Kas hakkame minema?” küsis Robin, kes oli juba jalul.

„Absoluutselt,” vastas Strike, ajas end võpatades jalule ja võttis oma koti. „Kuradi jõnglased,” pomises ta ja liipas Robini järel päikesevalguse kätte.