Читать книгу Vere sund онлайн

66 страница из 142

„Kohv oleks vahva,” ütles Robin valjusti, üle nende ümber jooksvate laste rõkkamise. „Kuidas St. Mawesis asjad on?”

„Ikka samamoodi,” vastas Strike.

„Anna andeks, kurb kuulda,” lausus Robin.

„Miks sa andeks palud? Sina ei teinud ju midagi,” mühatas Strike.

See polnud tõesti tervitus, mida Robin oli oodanud pärast kahe ja poole tunnist sõitu, mille ta oli ette võtnud, et Strike peale võtta. Võib-olla paistis tema pahameel välja, sest Strike lisas:

„Aitäh, et tulid. Ma olen tänulik. Kuule, ära tee nägu, et sa ei näe mind, tohmakas!” lisas ta kurjalt, kui üks noor kelner mööda kõndis, ilma et oleks tema tõstetud kätt märganud.

„Ma käin leti juures,” ütles Robin. „Ma pean niikuinii kempsu minema.”

Kui Robin oli pissil käinud ja tal oli õnnestunud ühelt ahistatud olekuga kelnerilt kohvi tellida, oli tema vasakul meelekohal hakanud tuikama pingevalu. Laua juurde tagasi jõudes nägi ta, et Strike on sünge nagu kõuepilv, sest kõrvallaudade lapsed kriiskasid valjemini kui enne, lidudes ümber oma vanemate, kes ei märganud midagi ja lihtsalt karjusid lärmist üle. Robini peast käis läbi mõte anda Strike’ile Charlotte’i telefonisõnum kohe edasi, kuid ta heitis selle kõrvale.