Читать книгу Vere sund онлайн

12 страница из 142

„Kuidas sul praegu naistega ka on?” uuris Polworth, proovides teist taktikat.

„Ei olegi,” ütles Strike.

Polworth muigas.

„Joanie arvab, et sa lähed lõpuks kokku oma partneriga firmas. Selle Robini-tüdrukuga.”

„Tõsi ka või?” ühmas Strike.

„Ta rääkis mulle, kui ma nende juures käisin, üle-eelmisel nädalavahetusel. Kui ma nende digiboksi parandasin.”

„Nad ei öelnud, et sa seda tegid,” ütles Strike ja kergitas jälle oma klaasi Polworthi poole. „Ole sa tänatud, sõber, aitäh.”

Kui ta oli lootnud sellega sõbra mõtted mujale juhtida, siis see ei õnnestunud.

„Nad mõlemad. Joanie ja Ted ka,” jätkas Polworth, „nad mõlemad arvavad, et see on Robin.”

Ja kui Strike ei öelnud midagi, torkis Polworth edasi: „Seal ei toimu siis midagi?”

„Ei,” ütles Strike.

„Aga miks siis?” küsis Polworth, kulm jälle kortsus. Nagu kornide iseseisvusegagi, ei suutnud Strike tema meelest võtta omaks ilmset ja ihaldusväärset eesmärki. „Ta on ju ilus tüdruk. Ma nägin teda lehes. Võib-olla mitte küll mileedi Pöörasega võrreldav,” tunnistas Polworth. „Mileedi Pöörane” oli hüüdnimi, mille ta oli ammu kinkinud Strike’i endisele kihlatule. „Aga teisest küljest pole ta ju peast täiesti põrunud kah, Diddy.”